Ajalugu
Mikrobioloogia instituudi ajalugu
Aastast 1929 Bakterioloogia Instituut
1945 - Mikrobioloogia kateeder
1951 - Nakkushaiguste ja mikrobioloogia kateeder
1955 - Mikrobioloogia, nakkushaiguste ja dermatoloogia kateeder
1962 - Mikrobioloogia kateeder
1993 - Mikrobioloogia instituut
2016 - Mikrobioloogia osakond
Mikrobioloogia alguseks võiks lugeda esmakordset mikroobide nägemist 304 aastat tagasi Antonie van Leeuwenhoeki poolt. Ligilähedalt samal ajal (1651) kaitses Olaus N. Oestenius Tartu Ülikoolis dissertatsiooni mikroobide poolt põhjustatud nakkushaiguse - düsenteeria - levikust ja ravist. Tegelikult ei teadnud neist esimene, mida need mikroskoopilised elusolendid põhjustavad, ja teine, kes kirjeldas infektsioonhaigust, ei teadnud, mis seda esile kutsub. Tartu veterinaarinstituudi esimene bakterioloog F. Brauell (1857) mikroskopeeris ja kirjeldasBacillus anthracis't põrnataudi surnud inimese veres ja tekitas selle vere abil sarnase haiguse lammastel. Sel ajal ei tuntud aga veel bakterioloogilisi metoodikaid ja seetõttu Brauell antraksi tekitajat "kinni püüda" ei saanud (Ilo Käbin, "Die Medizinische Forschungund Lehre an der Universität Dorpat/Tartu 1802–1940", 1996).
Mikrobioloogia kui teadusharu alguseks saab ikkagi lugeda alles nende kolme - bakterioloogiliste meetodite, haigustekitajate ja haiguse - ühendamist Louis Pasteuri ja Robert Kochi poolt. Meditsiinilisele mikrobioloogiale pani 1876. a. R. Koch oma surematute etiopatogeneesi postulaatidega tänaseni kehtiva aluspõhja.
Tartu Ülikoolis võttis bakterioloogilised uurimismeetodid kasutusele juba kolm aastat (1879) pärast nn. Kochi postulaate prof. Bernhard Körber, kes oli bakterioloogiat õppinud R. Kochi laboratooriumis Berliinis. Tartu Ülikooli juurde rajatud Hügieeni Instituudis (1889) tõestas Körber vee, pinnase ja toidu mikrobioloogilise uurimisega kooleraepideemiat põhjustavate mikroobide päritolu Tartu linnas. Seega rakendati Tartus mikrobioloogiat tänapäeva tervisekaitsesse isegi kiiremini kui USA-s, kus enne 1885. aastat vaevalt midagi teati bakterioloogiast (W.T. Sedgwick, ASM News, 65, 5, 1999).
Peale B. Körberit õpetas ja rakendas bakterioloogiat Tartu Ülikoolis aastail 1884–1894 patoloogia professor Richard Thoma, kelle tööd jätkas aastail 1894–1918 V. Afanasjev. Viimane oli end täiendanud Pariisis Pasteuri Instituudis. J. Ðepilevski, eelmise järglane Tartus 1904–1918, oli õppinud nii Kochi kui Pasteuri juures ja õpetas nii teoreetilist kui rakenduslikku (sanitaarset ja kliinilist) bakterioloogiat. Euroopa ja Tartu mikrobioloogia olid tihedasti seotud ja mikrobioloogia ajalukku oleks siit kergesti võinud jõuda mõni muugi avastus, peale siberi katku tekitaja. Näiteks Woldemar Bucholtz kirjutas doktoritöö karboolhappe mõjust käärimisprotsessidele ligikaudu aasta enne (1866) inglise kirurg J. Listerit (Käbin, ibid). Nimetatu tõestab reeglit, et väga paljude teadusavastusteni jõuavad korraga erinevad teadlased ja sageli määrab prioriteedi hoopis leiutise interpretatsiooni sügavus ja uute teadmiste levitamise haare.
1918. aastal avas Tartu Ülikooli juures bakterioloogia laboratooriumi Eesti senini kõige tunnustatum bakterioloog - Karl Schlossmann. 1924. a. valiti ta bakterioloogia õppetooli korraliseks professoriks ning 1929. a. muudeti bakterioloogia kabinet Bakterioloogia Instituudiks. Nüüd tähistame Instituudi 71-aastast sünnipäeva, pidades meeles, et see sai võimalikuks tänu bakterioloogia eelpoolkirjeldatud 50-aastasele sünnieelsele e. looteperioodile Tartu ülikoolis. Prof. Schlossmann töötas 24 aastat Tartus ja tema poolt juhendatud 30 väitekirja teemade ring on vapustavalt lai. Pole imestada, et selline teadlane valiti 1935. a. Eesti Teaduste Akadeemia esimeseks presidendiks ja Riia Ülikooli audoktoriks. Eesti ravimudadest tema poolt leitud 30 bakteriliigi kirjeldused ilmusid välismaal raamatuna (London, 1939). Schlossmann kirjutas ka esimesed eestikeelsed mikrobioloogia õpikud (1925, 1940). 1944. a. oli ta sunnitud emigreeruma Rootsi, kus ta jätkas edukat uurimistööd, saades reumatoidfaktori kaasavastajaks. Praeguse põlvkonna mikrobioloogidel on olnud õnn kuulda Schlossmanni kohta tema otseste õpilaste (Eugen Tallmeistri ja Selma Laanese) mälestustest. Seetõttu võib hästi kujutleda nõudlikku ja autoriteetset professorit ka täna astumas meie ette. Prof. Schlossmann ilmselt rõõmustaks kogu südamest TÜ Mikrobioloogia Instituudi uute võimaluste üle Biomeedikumis ja innustaks praegusi noori veelgi usinamale teadustööle ja efektiivsemale nakkushaiguste diagnostikale.
Sõda laastas Instituuti nii varaliselt kui koosseisult. Dotsent Selma Laanese panus mikrobioloogia taaskäivitamisse Tartu Riiklikus Ülikoolis ja kliinikutes, samas ka tuhandete eesti arstide koolitamisse 1940–1991. a. on hindamatu. Selma Laanese korrektsus ja täpsus õppetöö läbiviimisel ja töösse suhtumisel on ühtpidi nn. vana kooli tulem ja teistpidi väärtuslik pärand tänapäeva mikrobioloogidele. Dots. Selma Laanese õpilased Akivo Lenzner ja Endel Türi kaitsesid edukalt oma tuberkuloosialaseid väitekirju, kujunedes juhtivateks mikrobioloogideks.
Ligi 15 aastat (1945–1960) juhtis TRÜ Mikrobioloogia kateedrit väsimatu energiaga arst - professor Feliks Lepp, kes suutis juhatada korraga mitut kliinikut ja kateedrit. Tema all valmis 19 väitekirja, mistõttu ta sai nimeks "Feliks Lepp - kaadrite sepp". Tema õpilased läksid laiali üle kogu Eesti, aidates mitmetel ametipostidel võidelda pärastsõjaaegselt levivate nakkushaigustega. Mäletan, et F. Lepp suhtus suure südamesoojusega noortesse ja kinnitas oma toetust igal sammul.
Lühikese perioodi (1960–1963) sai Mikrobioloogia kateedrit juhatada dotsent Eugen Tallmeister, kes pani aluse mikroobigeneetilistele uurimustele Eestis. Need jätkuvad prof. Ain Heinaru ja TÜMRI molekulaarbioloogide töödes. Dotsent Tallmeistri juhtimisel koostati ainus eestikeelne nõukogudeaegne õpperaamat "Laboratoorsed tööd meditsiinilises mikrobioloogias" (autorid E. Tallmeister, S. Laanes, A. Lenzner, H. Jaakmees, 1964). Dotsent E. Tallmeistri põhjalikkus, täpsus, lai eruditsioon ja raugematu huvi mikrobioloogia vastu paelusid paljusid mikrobiolooge. Ka allakirjutanu sai ühe tõuke mikrobioloogiaga tegelemiseks dots. Tallmeistri juhendatud praktikumidest, kus püstitati palju küsimusi mõtlemiseks.
Kõige pikema perioodi - 28 aasta - vältel (1965–1993) juhtis Mikrobioloogia kateedrit prof. Akivo Lenzner. Tema ajal edenes märkimisväärselt teadus ja kasvas Tartu Riikliku Ülikooli mikrobioloogide kuulsus Nõukogude Liidus ja välismaal. A. Lenzner pani aluse inimese mikroobiökoloogilisele uurimissuunale, rakendades seda laktobatsillaarsete profülaktika- ja ravipreparaatide väljatöötamiseks. Saadi mitmeid autoritunnistusi, täideti lepingulisi uurimistöid. Tema juhtimisel tehti ulatuslikku koostööd Moskva mitmesuguste instituutidega, sealhulgas kosmose biomeditsiini alal. Põhjalikult uuriti kosmonautide laktobatsillaarset mikrofloorat, selle muutusi ja korrigeerimisvõimalusi pikaajaliste kosmoselendude käigus. A. Lenzner aitas asutada TÜ Kesklaborit, edaspidiselt ÜMPI, ja lõi selle juurde mikroobiökoloogia labori, mida pikki aastaid edukalt juhatas vanemteadur Helga Lenzner. Viimatinimetatu õpetas praktilise töö oskusi paljudele aspirantuuris olnud bakterioloogidele, kes arvukalt kaitsesid oma väitekirju prof. A. Lenzneri juhendamisel (14 juhendatut). Õpiaastatel prof. Lenzneriga peetud pikad teaduslikud diskussioonid panid ilmselt aluse ka minu teoreetilise analüüsi ja üldistamisoskustele.
Kohalike instituutide ja kliinikutega hoidis viimase neljakümne aasta jooksul tihedat sidet tandem dotsent Endel Türi ja vanemteadur Mall Türi. Nõustati tuberkuloosi ja uroinfektsioonide diagnostikat ning antimikroobset ravi, selgitati ravimtaimede ja nende komponentide toimemehhanisme. Dotsent Endel Türil on olnud mulle tuntud mikrobioloogidest kõige rohkem rabavalt lihtsaid ja originaalseid ideid. Nende teostus jäi sageli täpse ja erudeeritud eksperimentaatori Mall Türi õlgadele, kelle ümber lausa kihises noortest uurijatest. Ka mina pean mainima, et Mall Türist paremat koostööpartnerit igapäevaseks laboritööks poleks olnud võimalik endale soovida.
Lõpetades ajaloolist ülevaadet Tartu ülikooli mikrobioloogia instituudist, teen sügava kummarduse kõigile nimetatud ja ka paljudele siin tekstis nimetamata mikrobioloogidele, kelle õlul me tänane töö seisab. Tunnustuseks ja meenutuseks olgu vastavates lisades ära toodud mikrobioloogia instituudis kaitstud dissertatsioonide nimistu läbi aastakümnete, samuti enamiku õppejõudude nimed, kes mikrobioloogia rasket, aga huvitavat koormat on vedanud ja veavad.
emeriitprofessor Marika Mikelsaar