Kohtuarstiteaduse õpetamise ajaloost

Kohtuarstiteaduse õpetamise ajalugu Tartu ülikoolis

1802 Kohtuarstiteadust hakati õpetama 1. mail 1802. Seega on kohtuarstiteadus üks vanemaid     õppeaineid taasavatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Professor M. E. Styx riikliku ja populaarse arstiteaduse professorina pidas muu hulgas 2 tundi nädalas kohtumeditsiinilise ainena loenguid vigastuste surmavusest. Riikliku arstiteaduse õppetool püsis iseseisvana vaid lühikest aega, sest 1803. aasta algul liideti kohtuarstiteadus kõrvalainena anatoomia ja füsioloogia professuuriga. Uuele õppetoolile asus professor H. F. Isenflamm.
1805 Kohtuarstiteadust luges Isenflamm järjepidevalt 1805. aastast peale, harilikult igal sügissemestril 6 tundi nädalas. 
1811 Õppetoolile asus K. F. Burdach, kes oli silmapaistev anatoom ja füsioloog. Vaatamata tema teaduslikele trükistele ja rollile meditsiiniperioodika arendajana nurisesid Burdachi õpilased, nende hulgas ka K. E. von Baer, et ta olnud aher õpetaja. Burdach veetis Tartus 5 semestrit ja selle aja jooksul ta kohtuarstiteadust õpetama ei hakanudki.
1813 Kohtuarstiteadust hakkas õpetama erakorraline professor L. E. Cichorius. Erinevalt oma eelkäijast ei publitseerinud ta midagi, kuid oli tugev õpetaja ja väsimatu preparaator. Tema lemmikõpilasi oli Faehlmann.
1820 Anatoomia ja füsioloogia õppetool jaotati kaheks. Anatoomia koos kohtuarstiteadusega jäi L. E. Cichoriuse kätte, kes luges sel ajal kohtuarstiteadust 6 tundi nädalas läbi kogu õppeaasta ja 1824 kuni emeriteerumiseni 1827 lõpul 6 tundi nädalas sügissemestril. Lahanguid toimetati Vanas Anatoomikumis. Kliiniliste lahangute kõrval toimetati ka kohtu-politseiarstlikke lahanguid. 
1835 Arstiteaduskonna dekaanina algatas A. von Hueck juba 1835 ja uuesti 1840 kohtuarstiteaduse ala eraldamist anatoomia õppetoolist ja selle koondamist ühes meditsinaal-politseiga (hiljem kujunes sellest välja hügieen) riikliku arstiteaduse õppetooliks. 
1845 Riikliku arstiteaduse õppetooli loomine sai teoks 1845. a märtsis, kui professori kohale kinnitati G. von Samson-Himmelstjern, kes oli enne arstihariduse omandamist õppinud Tartu Ülikoolis 3 aastat õigusteadust. Kohtuarstiteadust luges von Samson-Himmelstjern mitte ainult arstiteadlastele, vaid ka juristidele. Alguses toimusid loengud eraldi, siis meedikutele ja juristidele koos 4 tundi nädalas ühe poolaasta vältel. Teoreetiliste loengute kõrval toimusid lahanguharjutused kohtuarstiteaduses ja patoloogilises anatoomias. 1. novembrist 1845 määrati von Samson-Himmelstjern ka linnahaigemaja „ülikooli jaoskonna“ (edaspidi hospitaal-sisekliiniku) juhatajaks. Hospitaalkliiniku lahangukambris hakati teostama kohtu-politseiarstilisi (aastas ligikaudu 30) ja patoloogilis-anatoomilisi (aastas ligikaudu 50) lahanguid. 
Professor von Samson-Himmelstjern toimetas kuulajate osavõtul ka praktilisi kohtuarstlikke vaatlusi elavail. Samuti püüdis ta harjutada arste ka kohtulaua ees tunnistusi andma ja juristidega koostööd tegema.
1847 Üliõpilastele hakati korraldama praktilisi harjutusi keemiliste ja mikroskoopiliste kohtuarstlike uuringute alal. Arstiteaduse ja õigusteaduse üliõpilastele viidi läbi kriminalistlik praktikum. 
1888 Valmis sai Uus Anatoomikum, kuhu paigutati patoloogia ja füsioloogia instituudid ja riikliku arstiteaduse õppetoolile eraldati Vanas Anatoomikumis ruume juurde. Lahanguruum (varem kuulus patoloogia instituudile) varustati uue lahangulauaga. Pandi alus raamatukogule. Riikliku arstiteaduse professor B. Körber joonistas oma käega rida pilte ja tabeleid kohtuarstiteaduse ja hügieeni loengute illustreerimiseks, soetas kuivpreparaate, eeskätt vigastustega koljusid, ja pani nii aluse kohtuarstiteaduse muuseumile. 
1889 Professor Körber organiseeris oma kulul 1889. aasta sügisel hügieeni instituudi eelkäija, mis hakkas paiknema kahes ruumis. 
1894 Riikliku arstiteaduse õppetoolist otsustati eraldada hügieeni õppetool ja kutsuda eraldi professor seda teadust õpetama. 
1895 Jaanuaris vabastati riikliku arstiteaduse korraline professor Körber seoses 30 aasta täitumisega riigiteenistuses. Uueks korraliseks professoriks määrati S. F. Bubnov ja erakorraliseks professoriks A. S. Ignatovski.
A. S. Ignatovski hakkas lugema järgmisi loenguid: kohtuarstiteadusest (vigastuste kohtuarstlik uurimine) 2 tundi nädalas ja kohtuarstlikud lahangud 4 tundi nädalas. 
Arstiteaduskonna nõukogu määras professor Bubnovi avalduse alusel kindla summa aastas hügieeni instituudi ülalpidamiseks riikliku arstiteaduse kateedri juures. 
Hügieeni instituudile eraldati ruumid Uues Anatoomikumis. Kohtuarstiteaduse instituut jäi Vanasse Anatoomikumi. 
1896 Professor Ignatovski korraldas 1896. aastast peale ka lahangutehnika erikursusi. 
1897 Professor Bubnovi lahkumise järel sai Ignatovski korraliseks professoriks (kuni 1918. aasta kevadeni). Ignatovski laiendas instituuti, muretses mikroskoope, mikrotoome ja muud laboratooriumi varustust, korraldas laboratooriumi keemilis-toksikoloogiliste tööde jaoks, täiendas muuseumi ja raamatukogu. 
1918 Ülikool lõpetas 1918. aasta kevadel oma tegevuse, ülikooli varad evakueeriti Voroneži. Kohtuarstiteaduse varadest viidi ära raamatukogu ja suurem osa aparatuurist. Muuseumivarad jäid Tartusse. Instituut jätkas oma tegevust koos patoloogia instituudiga. 1. detsembrist jäi instituut ilma juhatajata. Lahanguid tegid linna ja maakonna arstid. 
1920 1. juulil 1920 sai kohtuarstiteaduse instituudi juhatajaks professor A. Ucke. 
3. augustil 1920 tehti rahvusülikoolis esimene lahang. Loenguid hakkas lugema ja assistendi kaasabil praktilisi laboratoorseid töid tegema S. Talvik. Loenguid peeti IV kursuse tudengitele 2 semestril 4 tundi nädalas. V kursusel olid praktilised tööd 1,5–2 tundi ja lahanguharjutused ühel semestril ja teisel semestril arutati üliõpilaste esitatud lahanguprotokolle. Lahanguid koos üliõpilastega toimetas instituudi juhataja A. Ucke. 
1920. a sügissemestril saabus Voronežist tagasi instituudi varandus. 
1921 1. juulil 1921 sai instituudi juhatajaks S. Talvik. Lahangute arv suurenes 130–150 ja enama lahanguni aastas, kuna instituut töötas ka õppevaheaegadel. Ametlikele kohtuarstidele, s.o linna- ja maakonnaarstile anti instituudist juba valmis lahanguprotokollid koos arvamusega, mis nende arstide töö kergemaks tegi. Lisaks lahangutele tehti kohtuvõimude soovil vere, sperma jms materjali laboratoorseid ekspertiise, organite mikroskoopilisi uuringuid, anti arvamusi kohtuaktide põhjal. Keerulisematel juhtudel kutsuti instituudi juhataja või vanemassistent kohtuistungile eksperdiks. Välismaa instituutide õppe- ja uurimistööga tutvudes leidis S. Talvik, et ka Eestis peaksid tulevased arstid tegema elavate inimeste kohtuarstlikke vaatlusi; sobiv materjal saaks instituudi arstidele kättesaadavaks, kui neil oleksid kohtu-politseiarstide õigused ja kohustused. 
1927 Kriminaal-kohtupidamise seaduse muutmise seaduse järgi pandi kohtades, kus ei olnud kohtu-politseiarste, kohtuarsti kohused maakondades maakonnaarstile ja linnades linnaarstile. Kui nad ei saa ilmuda haiguse tõttu või mõnel muul kaaluval põhjusel, kutsub kohtu-uurija mõne teise ametliku või eraarsti. 
1930 Juhtnöörid kohtuarstlikkude koolnulahkamiste kohta.
1935 Kohtumeditsiini seadus. Kohtu-politseiarsti kohuseid täidab ka Tartu Ülikooli kohtuliku arstiteaduse instituudi juhataja. Tartu linnas ja maakonnas viiakse koolnud lahkamisele Tartu Ülikooli kohtuliku arstiteaduse instituuti. Lahkamised neil juhtudel, kui koolnu ühtlasi kasutatakse ka materjalina õppeotstarbeks, toimuvad ülikooli kohtuliku arstiteaduse instituudi juhataja juhtimisel.
1938 Professor G. Rooks (instituudi juhataja 1932–1944) andis välja eestikeelse õpiku “Kohtuarstiteadus”, mis on praeguseni jäänud ainsaks eestikeelseks õpikuks. 
1945 II Maailmasõja järgsetel aastatel 1945 – 1949 juhatas kohtuarstiteaduse kateedrit A. Raatma (1946. a alates professorina), kes oli 1940 – 1941 ENSV tervishoiuministeeriumis kohtumeditsiini peaekspert. A. Raatma doktoritöö (1933) oli käekirja ekspertiisist. Hiljem uuris elupuhuste ja pärastsurmsete vigastuste eristamist. 
Vanas Anatoomikumis kohtuarstiteaduse kateedriga samades ruumides hakkas paiknema Tartu Rajoonidevaheline Kohtumeditsiiniekspertiisi Osakond. 
1949 Kohtuarstiteaduse kateeder liideti psühhiaatria kateedriga, mida juhatas varem kohtuarstiteaduse instituudis töötanud E. Karu. Professor E. Karu on avaldanud teadustöid kohtupsühhiaatriaalastel teemadel, sealhulgas alkoholijoobe ekspertiisist, ja luges juristidele kohtupsühhiaatriat. 
1959 kuni 1967 oli kohtuarstiteaduse kateedri professor A. Raatma ja pärast teda korraldasid kohtuarstiteaduse kursuse tegevust dotsent E. Murašev ja dotsent K. Põldvere. 
1971 Kohtuarstiteaduse kateeder liideti patoloogilise anatoomia kateedriga (juhataja dotsent U. Podar). 
1972 kuni 1979 oli kohtuarstiteaduse professoriks K Põldvere. Tema teadustööd ja doktoritöö on kudede ehitusest ja arengust ning E. Muraševil aju-koljutraumadest (subarahnoidaalsetest verevalumitest). 
1983 Kohtuarstiteaduse kursust hakkas juhatama J. Kasmel, kelle tööd käsitlevad antropoloogilisi uuringuid ja kohtuarstiteaduse ajalugu. 
1992 Tartu Ülikoolis kateedrid nimetati ümber õppetoolideks. Patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituudi (juhataja professor A. Truupõld, hiljem professor R.-H. Mikelsaar) koosseisu kuuluvad kaks õppetooli – patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse õppetool. 
1995 Kohtuarstiteaduse õppetooli hoidjaks sai M. Väli, kes on olnud ka kohtuarstliku ekspertiisibüroo peaekspert. Tema teadustöö on kardiovaskulaarsetest haigustest ja nende riskiteguritest (1989).
1999 Valmis uus õppehoone Biomeedikum, kuhu asus ka patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituut. 
2001 Tartus toimus Balti Kohtumeedikute Assotsiatsiooni 4 kongress.
2004 M. Väli saab kohtuarstiteaduse professoriks ja järgneval aastal instituudi juhatajaks. V. Vassiljev kaitseb edukalt doktoritööd etanooli ägedast ja kroonilisest toimest ning alkoholi ärajätmisel tekkivatest võõrutusnähtudest. 
2005 Õppetooli uueks teadussuunaks lähiaastatel on grandiprojekti: „Laste väärkohtlemine ja välispõhjustest tingitud surmade esinemissagedus ja riskitegurid ning surmapõhjuste analüüs” täitmine.

ülevaate koostanud Delia Lepik