Füsioloogia õpetamisest Tartu Ülikoolis ajavahemikul 1919-1940
Peet-Henn Kingisepp
Rahvusülikooli idee realiseerimiseks loodi ülikooli uuestiavamise eeltööde komisjon, mille esimeheks sai kuraator Peeter Põld. Selle komisjoni esimesel koosolekul 16. mail 1919. a. määrati kindlaks ülikooli arengu peasuunad, peeti endastmõistetavaks ülikooli kujunemist "...eesti rahvuslikuks asutuseks nii õppekeele kui ka õppejõudude poolest". Nii nagu paljudel teistel erialadel ei olnud ka füsioloogias eestikeelse õpetamise alustamine rahvusliku kaadri puudumise tõttu kohe võimalik. Tsaariaja lõpul venekeelses ülikoolis füsioloogiaprofessorina töötanud Vassili Kurtšinski oli evakueerunud Venemaale. Saksa okupatsioonivõimude organiseeritud Landesuniversität ei jätnud oma lühiajalise tegevusega olulist jälge TÜ ajalukku, kuigi arstiteaduskond oli suhteliselt arvukalt komplekteeritud. Ülikooli uuestiavamise eeltööde komisjonil tuli leida vakantseks jäänud kohtadele õppejõud välismaalaste hulgast, kes hoolimata Eestis valitsevatest ebakindlatest oludest olid nõus Tartu ülikooli tööle tulema. Peeter Põld kirjutab ülikooli avamiseks tehtud eeltöödest: "Ülikooli uuestiavamise komisjoni üheks toiminguks oli peale teaduskondade kindlakstegemise ka esimeste õppejõudude äratähendamine ... Ilma pikemate vaidlusteta soovitati haridusministrile ... dr. Aleksander Lipschütz'i ... füsioloogiaprofessoriks ..." K. Lääguse mälestuste raamatus Eesti ülikool Tartus mainitakse, et A. Lipschützi soov Tartu ülikoolis töötada sai teatavaks Mihkel Martna kaudu. Üheks esimeseks väljastpoolt Eestit tulnud õppejõuks Tartu ülikoolis saigi füsioloogiaprofessor Alexander Lipschütz.
A. Lipschütz (1883-1980) sündis Riias, meditsiinilise hariduse omandas Berliinis, Göttingenis ja Zürichis, doktoriväitekirja kaitses 1907. a. Göttingenis. Enne Eestisse tulekut, aastail 1914-1919, töötas ta Šveitsis Berni ülikooli dotsendina. A. Lipschützi Tartusse saabumise ajal valitsenud oludest annab teatud ettekujutuse TÜ läänemeresoome keelte professor Lauri Kettunen oma mälestusteraamatus: "Lipschütz meenutas õudusega, kuidas sõjamehed olid ta kohe Tartusse saabumisel Tähtvere pargis kinni pidanud ja endaga kaasa vedanud ja ega see nii kummaline olnudki — meie söesilmset kõveraninalist ja mustahabemelist füsioloogi võis kergesti salakuulajaks pidada."
Tartusse jõudnuna tutvus Lipschütz füsioloogia õppetooli olukorraga. Eesti Ajalooarhiivis on säilinud A. Lipschützi pöördumine ülikooli valitsuse poole 4. septembrist 1919. Füsioloogia instituudi ülevõtmisega seoses märgib ta, et seal samahästi kui puuduvad õppevahendid, aparaadid, demonstratsiooniobjektid, seinatahvlid jm., raamatukogus aga käsiraamatud ja ajakirjad, sest need olid evakueeritud. Kõigi nende vahendite muretsemiseks arvas ta vaja minevat 130 000 Eesti marka: sellest 65 000 õppevahendite muretsemiseks ja 65 000 raamatukogu sisustamiseks. Teises kirjas 5. septembrist 1919. a. on eraldi 3 lehel esitatud loetelu nii õppe- kui teadustöös vajaminevatest aparaatidest ja vahenditest, kokku 56 nimetust. Muu hulgas arstiriistade komplektid, lauad küülikute ja merisigade opereerimiseks, veenikanüülid, kloroformimaskid, mikroskoobid, kümograafid, akumulaatorid, mittepolariseeruvad elektroodid, aga ka stetoskoobid, verelugemise kambrid jm. A. Lipschütz suutiski taastada instituudi ainelise baasi ja luua õppetööks vajalikud tingimused. Selleks tehtud tööst annab tunnistust ka instituudis 1920. aastate algusest säilinud kirjavahetus mitmete juhtivate meditsiiniaparatuuri valmistavate firmadega (Paul Altmann Berliinist, E. Zimmermann Leipzigist, Sartorius WerkeGöttingenist jt.). Siiani on veel alles mitmed Lipschützi ajal muretsetud õppe- ja teadustöö vahendid, millest osa (näiteksSartorius Werke inkubaator) on leidnud koha TÜ Ajaloo Muuseumis.
Sel ajal tehtud õppetööst saab andmeid ülikooli loengukavadest. 1919.a. sügissemestril oli arstiteaduskonna õppeplaanis viis loengukursust: Lipschützi "Physiologie des Menschen" (6 tundi nädalas iga päev kella 9-10), Sommeri"anatomia cheloveka", Stammi "farmatsevticheskaia himia", Talviku "walitud peatükid arstiteaduse ajaloost" ja Metsapa "rohuteaduseline propädeutik". Õppetoolide juures alustasid tööd ka eesti soost arstid. Nii kinnitati 23. septembril 1919. a. füsioloogia instituudi noorema assistendi kohusetäitjaks Rudolf Tamm.u 1920. a. kevadsemestril on Lipschützil plaani järgi loenguid samas mahus, mis 1919. a. teisel poolaastal, lisandunud on 4 tundi füsioloogia praktikumi nädalas. 1920. a. sügisel on plaanis teadustöö laboratooriumis ja füsioloogiaseminar edasijõudnutele 2 tundi nädalas. 1921. a. sügissemestril on füsioloogia loenguid 5 ja praktikume 4 tundi nädalas, jätkuvalt on kavas füsioloogiaseminar. Õppejõududena töötavad kahekümnendate aastate algul lisaks vahepeal vanemassistendiks saanud R. Tammele nooremassistent E. Jaakson ja assistent Aleksander Audova. Eesti keelt mittemõistvaid välismaalasi oli ülikooli valitsus (toetudes vabariigi valitsuse otsusele nr. 100, 23. novembrist 1921. a.) keeldunud assistentidena tööle võtmast. Kuni 1923. a. teise poolaastani õppeplaan oluliselt ei muutu (ära on jäänud ainult kursus edasijõudnutele). 1924. a. kevadel asendub see kõikide teaduskondade kuulajatele mõeldud loengutega "Die sexuelle Frage". Teema valik on ilmselt seotud A. Lipschützi teaduslike uurimustega sugunäärmete hormoonide alal. 1924. a. sügissemestril peetakse seminare ainult neile, kes end osavõtjana on üles andnud. 1925. a. kevadsemestri plaanis on loengud füsioloogiast koos füsioloogilise keemiaga ette nähtud ka farmaatsiaosakonna üliõpilastele. Teisel poolaastal lisandub füsioloogilise keemia praktikum. 1926. a. kevadel jätkub õppetöö sama kava järgi. Nagu dokumendid näitavad, pidas Lipschütz oma loenguid ja kirjavahetust saksa keeles. Ülikooli ametlikuks asjaajamise keeleks oli aga eesti keel, mistõttu tuli instituudi eestlastest töötajatel muude kohustuste kõrval teha ka tõlketöid.
1926. a. lahkub A. Lipschütz peamiselt tervislikel põhjustel Tartust ja siirdub Conceptioni ülikooli Tšiilis. Koguteoses Tartu Ülikool 1919-1929 kirjutatakse sellega seoses: "Asutakse prof. A. Lipschützi lahkumise läbi vabaks saanud füsioloogiaõppetooli täitmisele. See õppetool on Tartu ülikoolile kuulsust toonud. Et õppeaine üks põhjapanevaid arstiteaduses ja paljude teiste teaduslikkude distsipliinide areng oleneb kõige lähemast kontaktist füsioloogiaga, siis seisab teaduskonna püüe selles, et autoriteetset õppejõudu leida. Kodumaal seesugust isikut ei leidu ja ei ole ka ette näha, et lähemal ajal omist õpilasist keegi niivõrt välja kujuneks, et suudaks õppekohta vääriliselt täita. Õppekohale kandideerivaist isikuist paistab eriti välja Zürichi prof. dr. A. Fleisch oma põhjalikkude teaduslikkude töödega ja ka oma ettevalmistusega füsioloogilise keemia alal." Lipschützi järglaseks saigi Alfred Fleisch.
Alfred Fleisch (1892-1973) sündis Šveitsis Zürichi lähedal Dietikonis. Ta õppis Zürichi ülikooli arstiteaduskonnas ja töötas üliõpilasena sama ülikooli füsioloogia instituudis prof. Walter Rudolf Hessi juures. 1918. a. kaitses doktorikraadi ja sai 1926. a. Zürichi ülikooli titulaarprofessoriks. (A. Fleischi elust ja tegevusest on pikem kirjutis 1993. a. Eesti Arstis.) A. Lipschütz oli oma Tartust lahkumisest ja füsioloogia õppetooli vakantseks jäämisest rääkinud prof. W. R. Hessile ja A. Fleischile Zürichis. Samas oli ta lootust avaldanud, et Tartu ülikool võiks selle koha täitmisel eelistada Šveitsi teadlast. See teadmine võis mõjustada A. Fleischi otsust tulla Tartusse, et kandideerida füsioloogia ja füsioloogilise keemia professori vakantsele kohale. TÜ arstiteaduskonna nõukogu valis A. Fleischi ametisse 4. novembril 1926. a.
Alfred Fleisch alustas füsioloogia ja füsioloogilise keemia loenguid arstiteaduskonna üliõpilastele 1927. a. kevadsemestril. Loengud olid saksakeelsed, 5 tundi nädalas esmaspäevast reedeni hommikuti kella 9-10-ni. Praktilised tööd toimusid 2 korda nädalas teisipäeviti ja reedeti kella 10-12. A. Fleischi ajal olid füsioloogia instituudi assistentideks Leida Adamberg, Viktor Hion, Maks Tiitso, Renata Beckmann ning üliõpilased llo Sibul ja Vladimir Ponomarev. Lisaks eespool toodud kursustele loeti füsioloogiat kolm tundi nädalas ka farmaatsia ning matemaatika-loodusleaduskonna üliõpilastele.29 1927/ 1928. õppeaastal oli loenguid ja praktikume vastavalt 125 ja 100 tundi. 1929. a. kevadel loetakse füsioloogiakursust koos tööfüsioloogiaga ka kehalise kasvatuse osakonna üliõpilastele. Pärast esimese valimisperioodi lõppu palus Fleisch luba jätkata õppetööd saksa keeles veel ka järgneva viie aasta jooksul. Arstiteaduskonna nõukogu andis selleks loa 16 poolt ja 3 vastuhäälega. Fleisch seda võimalust ei kasutanud ja lahkus Tartust 1932. a. lõpul, siirdudes Lausanne'i ülikooli füsioloogiaprofessoriks. Tartu ülikoolis sai professor A. Fleischi järglaseks tema juures assistendina töötanud ja 1932. a. doktoriväitekirja kaitsnud Maks Tiitso.
Maks Tiitso (1900-1944) sündis ja sai koolihariduse Tartus. 1923. a. lõpetas ta Tartu ülikooli cum laude. 1924. a. alustas Maks Tiitso tööd füsioloogia instituudis prof. A. Lipschützi nooremassistendina. M. Tiitso töötas samal ametikohal ka 1927. ja 1928. aastal ja oli vanemassistendiks alates 1929. aastast. Vahepeal täiendas M. Tiitso end Rockefeller Foundation stipendiaadina Toronto ülikoolis J. R. Macleodi juures (1925. a.) ja Harvardi ülikooli biokeemia instituudis O. Folini juhatusel (1926. a.). Pärast A. Fleischi lahkumist Tartust 1932. a. detsembris teeb arstiteaduskonna nõukogu ettepaneku anda füsioloogiakursuse lugemine õppeülesande korras järgmiseks õppeaastaks Maks Tiitsole. 1933 a. kevadsemestril jääb M. Tiitso ülesandeks lugeda 3 tundi füsioloogiat nädalas farmaatsia ja loodusteaduse üliõpilastele36 ning 1933. a. sügissemestril 5 tundi füsioloogiat ja füsioloogilist keemiat nädalas arstiteaduse üliõpilastele. Seega luges Maks Tiitso esimesena Tartu ülikoolis eestikeelset füsioloogia ja füsioloogilise keemia kursust täies ulatuses ja temale langes ka eriala terminite loomise põhiraskus. Siinjuures on kohane meenutada, et ka saksa keelt kõnelevate professorite ajal suhtlesid assistendid üliõpilastega eesti keeles, mis eeldas sel ajalgi eestikeelsete oskussõnade kasutamist.
1. juulist 1934 a. määrati Maks Tiitso füsioloogia instituudi ajutiseks juhatajaks, tema 1934. aasta kohta esitatud aruande järgi on loengute temaatika lapselt teada. Kevadsemestril algas õppetöö 25. jaanuaril ja lõppes 8. mail 1934. a. Käsitleti järgmisi teemasid: "kuulmise füsioloogia. organismi füüsikaline ning kolloidkeemia, valkude, süsihüdratite ja rasvade biokeemia ning ainevahetus, toitlus ja üldine ainevahetus, vitamiinid, seedimine, absorptsioon, südametegevus ja vereringvool. Loengutunde 76, kuulajaid semestri algul ja keskel 100-120, viimasel kolmel nädalal 40 70. Sügissemestril algas õppetöö 17. septembril 1934. a. ja lõppes 7. detsembril. Aruandesse on M. Tiitso esitanud järgmised teemad: "sissejuhatus füsioloogiasse, füsioloogia seadused, vesiniku ioonide kontsentratsioonist, pH, puhversüsteemid, neutralisatsiooni reguleerimisest organismis, osmootse rõhu füsioloogiline tähtsus. Organismi füüsikaline ning kolloidkeemia. Fermendid, süsihüdratite, lipiidide ja valkude biokeemia. Seedimine ühes vegetatiivse ergukavaga. Loengutunde 62, kuulajaid poolaasta alul ja kestel 100-130, poolaasta lõpul 70-100. Füsioloogia praktikumist osavõtjaid 60-80.
1935. a. 31. augustil palus M. Tiitso esitada oma kandidatuur TÜ füsioloogia ja füsioloogilise keemia õppetooli täitmisele. Komisjon, mille koosseisus V. Vadi, L. Puusepp ja G. Barkan, otsustas: "... kuid silmas pidades teaduskonna põhimõttelist seisukohta, et alaliseks õppekoha täitjaks professoriks tuleb valida sarnaseid kandidaate, kes pikemat aega eradotsendina töötanud on, kandidaat aga vaevalt 1,5 aasta eest habiliteerus, paneb komisjon ette valida hr. Maks Tiitso ajutiselt füsioloogia ja füsioloogilise keemia õppetoolile dotsendiks ja ühtlasi füsioloogia instituudi juhatajaks." (Nagu märgib prof. Normann oma mälestustes, said dotsendid adjunktprofessoriteks seoses uue ülikoolide seaduse kehtestamisega 1938. a) Kolm aastat hiljem, valimistähtaja möödumisel, kuulutati füsioloogia professuur avalikult vabaks dekaani teadaannetega Riigi Teatajas ja teaduskonna teadetetahvlil. Kandidaadi teaduslike tööde hindamiseks valii teaduskonna nõukogu 3 arvustajat: professorid G. Kingisepp, V. Vadi ja E. Masing. Maks Tiitso valiti 1938. a. füsioloogia ja füsioloogilise keemia õppetooli erakorraliseks professoriks ja kinnitati sellele kohale vabariigi presidendi kaskkirjaga nr. 4 18. jaanuaril 1939. a.
Esitatud dokumentidest nähtub, et Tartu ülikooli nõuded arstiteaduskonnas professori kohale kandideerijatele olid väga kõrged, vajalikuks peeti nii pikaajalist pedagoogilise töö staaži kui ka teadusliku töö kõrget taset. Tundub isegi, et eestlase professoriks saamise tee oli vaevalisem kui välismaalt tulnutel. Alfred Fleischi järglasena suutis Maks Tiitso Tartu ülikoolis füsioloogiat ja füsioloogilist keemiat õpetada eesti keeles niisama heal tasemel kui tema eelkäijad seda olid teinud saksa keeles. Teadustöös jätkas ta samuti A. Fleischi poolt Tartu ülikoolis alustatud suunda, saavutades sellelgi alal rahvusvahelise tunnustuse.
Suuremahuliste eestikeelsete õppevahendite loomine ei olnud siiski nii lühikese aja jooksul võimalik ja põhilised õpperaamatud olid saksakeelsed (R. Höber, Lehrbuch der Physiologie des Menschen). Õppevahenditena olid kasutusel ka M. Tiitso loengute ja vastavate raamatute järgi stud. pharm. E. Lõhmuse poolt, ja stud. med. P. Holvanduse poolt M. Tiitso 1938. a. loengute järgi koostatud füsioloogilise keemia autoriseeritud konspektid. Maks Tiitso sulest ilmus ka mahukas peatükk inimese füsioloogiast Tervise käsiraamatus 1938. a.
Rahvusülikooli algusaastatel õpetasid Tartu ülikooli arstiteaduskonnas füsioloogiat oma ala silmapaistvad välismaised eriteadlased A. Lipschütz ja A. Fleisch, kes suutsid nii pedagoogilise kui ka teadusliku töö siin viia maailmatasemele. Eriti tulemusrikkaks kujunes A. Fleischi tegevus, kelle juures tema kaastöötajad (R. Beckmann ja M. Tiitso) ja ka füsioloogia instituudi koosseisus mitte olnud arstid kaitsesid doktorikraadi, luues niiviisi aluse rahvusliku kaadri ettevalmistamisele mitmel arstiteaduse erialal. Võib öelda, et just tänu A. Fleischi lahkumise järel füsioloogia instituudi juhatajaks saanud Maks Tiitso tegevusele jõuti suhteliselt lühikese iseseisvusaja jooksul eestikeelse õppeni füsioloogias.
Rahvusülikooli õppejõude hinnati ja austati, ametisse valimise puhul korraldas vabariigi president neile vastuvõtu. Prof Normann kirjeldab üht Konstantin Pätsi juures 1939. a. toimunud vastuvõttu, kus viibis ka M. Tiitso: "Siis alustab President vestlust, igaühega eraldi. Ja varsti olen sügavasti üllatatud, kui hästi tunneb ta igaühe meie õppetooli. Ta on lasknud ennast põhjalikult informeerida." Professor Tiitsoga on jututeemaks eestikeelsete õpikute kirjutamine, presidendi arvates "on õpikute koostamine kasulik mitte üksnes neile, kes seda kasutavad, vaid veel enam koostajaile endale. Lubab kõigiti soodustada, et eestikeelsed õpikud leiaks kirjastajat ...".
1940. aasta sündmused ja sellele järgnenud sõja-aastad lõikasid selle rahuliku arengu läbija TÜ füsioloogia instituudi elus algas uus ajajärk.
Käesolev peatükk pärineb kogumikust 75 aastat Eesti Ülikooli Tartus.
Tartu Ülilooli Ajaloo Küsimusi. XXIX.
Tartu Ülikooli Kirjastus. 1997. lk. 164-172.